— 61 —
„Kui nõuu õige on,“ ütles kuningas poisile, „siis saad sa auusat tasumist!“
Kaewati ka nõia neitsi wälja ja wiidi teisse paika.
Wilja puud aga hakkasiwad otse kohe õilema ja linna rahwas arwas, et suur wilja saak loota olla, sest niipalju õilmeid ei olnud nad ilmaski enne puis näinud.
Karjapoisile kinkis aga kuningas hobuse ja wankri ja ladus hulga hõbe wara peale. Teist seda wõrd wara kinkis talle weel tänulik linna rahwas.
Nüüd jõudis karjapoiss wasklinna.
Läks siin jälle kuninga juure ja rääkis talle oma sala nõuu ära:
„Lastagu hobune, mis kuningal üheksa aastat luku taga seisnud, kolm korda ümber linna jooksta ja kui ta ühe korra jalaga kaapinud, siis kohe jälle luku taha wiia. Küll kuningas näeb, et siis wett jälle küllalt saada on.“
„Kui nõuu õige on,“ ütles kuningas, „siis saad sa auusat tasumist!“
Lasti nüüd hobune kolm korda ümber linna ära jooksta ja niipea, kui ta jalaga korra kaapinud, jälle luku taha wiia. Selle peale oli rõõmu kisa ja hõiskamine suur; sest kõik kaewud oliwad jälle wett täis ja wesi magusam, kui iialgi enne. Kuningas kinkis karjapoisile hobuse ja wankri ning laskis sinna niipalju wask wara peale laduda, kui hobune aga wedada ja wanger kanda jõudis. Linna rahwas andis weel teise osa wara, ja nad saatsiwad hõiskamisega karjapoisi minema ning soowisiwad talle head teed ja terwit.
Wiimaks jõudis karjapoiss oma wara koormatega mere äärde.
Mere waht küsima: „Oi sõber, kust sa selle wara said?“
„Tõin kuldlinnast, wasklinnast ja hõbelinnast.“
„Mis eest sa ometi niipalju said?“
„Tõin ju Wanapagana käest head nõuu, kudas kuldlinn wõtmed, hõbelinn õunad ja wasklinn wee kätte saada wõis; anti wara koormad palgaks.“
„Kas sa ka teada said, kudas mina wõiks omast ametist peaseda?“
