— 62 —
„Miks ei saanud?“
„Ütle, sõber, mulle siis ka hea nõuu ära, et ma kord siit peaseks!“
„Wii mind enne merest üle, siis ütlen!“
„Ei! Ütle enne, siis wiin!“
„Noh, wii siis mu wara koormadgi enne üle!“
„Wiin küll!“
Waht astus wenesse ja wiis koormad üle.
Tuli tagasi ja küsis jälle nõuu järele.
Karjapoiss aga wastas: „Siin ei maksa see nõuu midagi. Kui ma sulle teisel pool merd ütlen, siis peaseksid sa lahti.
Mere waht palus ja nuias küll weel karjapoissi, aga see jäi oma sõna juure.
Ei peasenud siis ka waht wiimaks kuhugi, muud kui wiis karjapoisi merest üle.
„Ütle nüüd!“ nõuudis mere waht.
„Ei! Lase mind enne maale minna!“ wastas poiss.
Waht laskis poisi maale minna.
Nüüd oli karjapoiss oma piiris ja ütles mere wahile: „Kui sa selle merde wiskad, kes sulle sõnumiku Wanapagana käest toob, siis peased lahti!“
Küll katsus mere waht karjapoisile weel järele jooksta, aga nii pea kui ta sammu piirist üle astus, waus ta ikka jälle põlwini maa sisse.
Karjapoiss tuli aga suure warandusega kodu ja kõik paniwad tema osawust ja julgust imeks. Kui ta kolm haruldast sulge kaupmehe kätte andis, oli see üliwäga rõõmus, et tema soow täidetud ja tütar rikkale mehele saab.
Kolme aasta pärast tegi kaupmees suured ja uhked pulmad ning endine karjapoiss elas nüüd oma ilusa noorikuga mureta ja õnnelikku elu.
