— 64 —
Weike Peeter mõtles ka: „Saan mina teist nüüd söönuks, wõi suren ma teie pärast nälga! Minu pärast magage siis peale!“
Kannatas weike mees ka õhtuni nälga ning läksiwad siis kodu.
Teisel päewal saadetakse mõlemad orjad jälle metsa puid raiuma.
Igal mehel oma leiwa kott kirwe warrega selgas. Suur Peeter sammub ees, weike Peeter wudib taga.
Mehed nüüd jälle metsas ja paugutawad palkidelle pihta et pead suitsewad otsas.
Nälg ka jälle kõhtu näpistamas.
Suur Peeter ütleb: „Weike Peeter, sööme nüüd sinu leiwa kott jälle tühjaks, siis wõtame minu oma ette!“
Weike Peeter mõtles: „Ega ta täna ometi niisugune kelm ei wõiks olla, kui eile,“ ja ütles: „Noh, sööme peale! Mis ilmaaegu mõlemaid kotta korraga lahti kista!“
Istuwad maha ja sööwad weikese Peetri leiwa koti tühjaks. Puhkawad, puhkawad ja hakkawad siis jälle tööle ning wirutawad puiele pihta, et kirwed wälguwad. Weikesel Peetril mõne aja pärast kõht tühi.
Palub suurt Peetrit: „Istume nüüd maha sööma! Nälg kippub keha närwetama!“
Suur Peeter istub maha, wõtab leiwakoti lahti ja sööb.
Weike Peeter kippub ka koti kallale, aga suur Peeter ei lase teda jälle ligi, waid lubab aga lüüa.
„Mis ma siis söön?“ hulub weike mees wiha ja nälja käes.
„Waata seal kannu all on mesilase pesa! Mine ja söö see ära!“
Weike Peeter arwab: „Hea seesamagi, kui paremat ei ole!“
Astub mesilase pesale ja kippub kärgede kallale.
Mesilased paluma: „Armas meesi, ära riisu meid! Mett wähä, mee toobid mesilase poegi täis. Kui sul abi tarwis, küll meie siis sind aitame!“
Peeter pomises: „Sellest mee tilgakesest mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab wõi suretab! Minu pärast kandke wõi terwe kannu alune mett täis!“
