— 65 —
Jättis ka mesilase pesa rahule. Tegi tühja kõhuga õhtuni tööd ning sõi kodus kõhu täis.
Kolmandamal päewal lähäwad Peetrid jälle metsa. Leiwakott kirwe warrega kumbgil seljas; suur Peeter sammub ees, weike Peeter wudib järele.
Raiusiwad jälle puid, et pea aga auurab.
Sööma aeg käes; meeste kõhud heledad.
Suur Peeter ütleb: „Weike Peeter, sööme nüüd sinu leiwa kott tühjaks ning siis wõtame jälle minu oma käsile!“
„Aga kui sa jälle waletad?“ küsis weike Peeter.
„Ei waleta; mis ma sust siis petan!“ ütles teine.
„Olgu siis peale!“ ütles weike Peeter ning tegi leiwa koti lahti. Sõiwad ka jälle kõik suutumaks ära.
Lõuna söödud ja lõuna peale magatud weel ka.
Jällegi tööle. Wirutawad, et laastud lendawad.
Weike Peeter jälle suurt Peetrit paluma: „Kõht tühi! Lähäme sööma!“
Lähäwad ka.
Aga suur Peeter ei lase jälle weikest leiwa koti ligi, waid tahab aga lüüa, kui weike mees keeldu ei kuula.
Weike Peeter nutma.
„Waata, seal puu otsas on kulli pesa; mine söö ta ära!“ ütles suur Peeter.
„Hea seesamagi, kui paremat ’pole!“ arwas weike Peeter ja ronis ülesse pesa kallale.
Pesas kulli pojad.
Wana kull paluma: „Armas meesi, ära tapa mu poegi ära! Nad on ju alles wäetid ja waesed, mis sööma aega sa neist saad! Aga kui sull mõni kord abi tarwis on, küll ma siis käe pärast olen!“
Weike Peeter mõtleb ka: „Teist ma’s nüüd söönuks saan! Minu pärast jäege, kus te’ olete!“ Ja ronis jälle puu otsast maha ning tegi õhtuni tühja kõhuga tööd.
Tuliwad järgmisel päewal jälle metsa puid raiuma. Aga nüüd ei annud weike Peeter suurele Peetrile omast leiwa kotist
