— 69 —
„Kes seal kella kallal?“ karjub Wanapagan alt tuast.
Kull wastab:
„Kullike kella kallal!“
Wanamees jäi wait. Mis siis kull kellale ka teha wõiks! Peeter katsub teistkorda sõlme lahti teha, kell aga kõliseb jälle mitme healega: tilllllllll!
Wanamees alt wastu: „Kes kuriloom seal kella kallal on?“
Kull aga wastu:
„Kullike, wennike,
Kullike kella kallal!“
Wanapagan jäi jälle wait.
Peeter oli aga sõlme peaaegu juba lahti saanud. Istus kulli selga, tõmbas weel korra sõlme ning kell oli lahti. Kull aga pani ühes mõlematega lendu, nii et kell waljust ja ikka waljumalt kõlises, ikka tillillill!
Nüüd alles sai Wanapagan petusest aru ja pühkis wargatele järele.
„Wiska wits maha ja ütle: Kaswa suur mets, kelle üle ega ümbert keegi ei saa!“ ütles kull.
Peeter wiskas witsa maha, ütles sõnad ning otsekohe seisis ilmatu suur laas lendajate selja taga.
Wanapagan karjub:
„Kirwed kodust,
Kirwed kodust
Tee läbi!“
Oliwad ka kirwed käes ning wana Tühi wirutas kohe metsast tee läbi ja punus jälle põgenejatele järele.
Kull ütles Peetrile: „Waata tagasi, kas tuleb!“
Peeter: „Tuleb jah!“
„Wiska liiwa tera maha!“ käskis kull, „ja ütle: Saagu suur mägi, kelle üle ega ümbert keegi mööda ei saa!“
Peeter wiskab liiwa tera maha.
Maailma suur mägi selja taga.
Wanapagan tuleb mäe juure ja karjub kodu poole:
„Tooge labidad,
Tooge labidad!
Tee läbi!“
