— 70 —
Poeg labidatega ka käe pärast.
Kaewawad nüüd mõlemad et ihu auurab. Ja saiwad ka tee läbi ning wanapoiss pühkis põgenejatele jälle kui tuulispask järele.
Kull ütles Peetrile: „Waata tagasi, kas tuleb!“
Peeter wastu: „Tuleb jah!“
„Wiska wee tilk maha!“ käskis kull ja ütle: „Saagu suur meri, kelle üle ega ümbert keegi edasi ei saa!“
Peeter wiskas wee tilga maha.
Meri selja taga; sinetab ja wahutab mis hirmus.
Wanapagan mere kaldal; põhendab ja wannub, et wesi wastu kajab.
Poeg ja ema jõuawad ka järele.
„Joome meri ära!“ karjub Wanapagan.
Hakkawad ka kolmekesi jooma.
Wanapagan täis, et wee tilka enam sisse mahtuda ei taha.
„Tooge witsad,
Witsad peale!“
Poeg toob witsad ja paneb wanale keha ümber. Wana joob jälle ja kärgatab:
„Kiilud wahele!“
Poeg paneb kiilud wahele ja Wana joob jälle ning ähib ikka:
„Kinnita kiilu pojake,
Kinnita pulka pojake!“
Poeg tagub kiilu witsa wahele, aga korraga plahwatab Wanapagana keri lõhki ja wesi woolab jälle merre tagasi.
Noh, nüüd oli kullil ja Peetril oma woli käes! Jõudsiwad ka enne walget koju ning paniwad kella kiriku torni. Pruukosti ajal läks weike Peeter herra juure ja palus tööd waatama tulla.
Herra ei jõuudnud Peetri osawust küllalt kiita, kinkis talle hulga raha ja muid kallid asju, et Peetril eluks ajaks wara küllalt oli.
Aga nüüd ütles weike Peeter: „Auulik herra! Suur Peeter lubas weel suurema ime ära teha, kui mina ning kui herra soowib, siis saab ta näha, mis ta muidu eluilmaski ei usuks,
