Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 71 —

midas keegi enne weel pole näinud ega teinud. Suur Peeter ütles, et tema wõida selles ahjus magada, kus enne seitse sülda puid sees ära põletatud.“

„Oi, seda tahaks ma näha!“ ütles herra. „Otsekohe tuli ahju!“

Küeti ahi tulipunaseks ja suur Peeter aeti sisse… Kas ta sealt ahjust weel wälja sai, sest ei rääkinud weike Peeter ega muu keegi midagi. Aga kes ta sealt weel wälja tõi!


Südi sõsar.

Ühel nõuukal peremehel oliwad kuus poega, kõik tugewad ja terwed nagu õunad. Peremees ja perenaene waatasiwad uhkusega poegade peale ja soowisiwad südames igale suurt õnne ja head iga. Kõige noorem wend, kes juba kuusteistkümmend aastat wana oli, pidi igaühe lootuse järele wiimseks lapseks jäema. Aga see lootus läks tühjaks, sest perenaene ootas juba seitsmendat last. Nüüd oli nii heaste wanematel, kui lastel õnn, ehk õnnetus oodata. Õnn, kui tütar oleks sündinud, õnnetus, kui poeglaps oleks ilmale tulnud. Seitse wenda on ju ikka õnnetuse arw. Mitu kirikut olla juba maa alla waunud, kus seitse wenda korraga sees käinud; mitu laewa olla põhja waunud, kus seitse wenda peal olnud; muud õnnetused arwamata!

Kui nüüd raskejalgne arwas aja tulnud olema, siis lubasiwad pojad ära metsa minna, sest nad ei teadnud ju, mis oleks wõinud korraga juhtuda, kui seitsmes laps poeg oleks olnud. Enne aga, kui nad ära läksiwad räägiti läbi, misest nad aru pidiwad saama, kas tütar wõi poeglaps ilmale tulnud. Isa ütles: „Sünnib poeg, siis panen ma kirwe katukse harjale püsti; sünnib aga tütar, siis panen ma siidi lindi lipuks katukselle.“