Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 8 —

Kägu ehmatab wõerast ema nähes, tõuseb lendu ning käsikiwi weereb wõera ema selga maha. Kuri ema hüüab kiwi alt appi, aga igakord, kui isa appi rutata tahab, waub ta põlwini maa sisse. Ei saanud keegi kiwi ligi minna ega wõerast ema peasta. Sinna tema ka jäi ja käsikiwi sai talle haua kaaneks.

Kägu aga elab kui karsk lind üksi metsas ja kardab praegugi weel, kodu õuue tulla. Tema ei tee millalgi omale ise pesa, just nagu neiu, kell pere ega põldu ep ole. Juhtub ta siiski inimeste elumaja poole lendama, siis toob ta surma sõnumeid. On tall nokk kukkudes kodu poole, siis sureb mõni elajaloom ära; kui aga nokk wäljapoole, siis wiiakse pea mõni talu inimene surnu aiale.


Pääsuke.

See lugu sündis sell ajal, kui wana Jumal alles maa peal käis.

Rikas mees pidas poja pulmi. Pulmad wältasiwad mitu päewa ning külalised sõiwad ja jõiwad nagu pulma rahwas kunagi. Seal tuli ka ühel õhtul waene sant pulma majasse ja palus öömaja. Pulmalised pilkasiwad waest meest ja pulma isa saatis kerjaja wiimaks uksest ja wärawast wälja ja ütles: „Meie santa ei salli! Mine oma teed!“

Noormees ja noorik palusiwad küll: „Andkem talle waesele mehele kõhu täis süüagi!“

Aga teised naersiwad wastu: „Kas meie siis santidega ühes majas ja lauas piame sööma!“

Ja nad sõiwad ja jõiwad jälle ja unustasiwad sandimehe ära.

Waese lese naese saunake seisis pulma maja lähedal. Sinna poole läks nüüd ärapõlgtud wana sant. Lesk naene wõttis sandi lahkeste wastu ja käskis lõukele istuda, taretand werd soojendama ja jalgu puhkama. Wanamees toibus peagi ning