— 9 —
palus leselt palukese süüa. Lesel enesel ei olnud leiwa einet sell õhtul suhu pista ning wastas sandi palwe peale kurwalt: „Ei ole meil midagi enam süüa! Küll ma muidu wiimsegi palukese sinuga jäutaks.“
„Otsi ometi! Ehk leiad midagi!“ ütles sant.
„Mis ma otsin“, wastas waene naine, „mull pole muud hingelist majas, kui lehm laudas ja see poisike siin saunas.“
„Tapame lehma ära!“ ütles sant.
Lesk mõtles sinna ja tänna: omal hing lõngaga kaelas, poeg nälgib niisamuti, ja lihast saab ometi mõneks ajaks hinge ihus pidada. Ütles siis sandile:
„Tapame peale lehma ära! Ole hea mees ja aita ka!“
Sant oli kohe lehma kallal, ja ei läinud tundigi mööda, liha käes.
„Teeme nüüd käkka ka!“ ütles sant.
Lesk wastas: „Ei ole mul jahu põrmugi majas, paljalt lehma sõklaid on mõni peu täis matis.“
„Tee neist samudest! Kui aga leemel wilja magu juures on!“
Pandi nüüd pada tulele. Aga lehma kindsud käskis sant lauta wiia ja igasse nurka ühe kinni siduda. Käkid käskis sant kõik käsi kambrisse wiia ja põrandalle maha panna. Lesk aga täitis kõik jalapealt, mis wana sant käskis.
Nüüd pidasiwad mõlemad söömaaega, nagu rikka mehe pulmalisedgi.
Kui naene teisel hommikul ülesse tõusis, oli tall lehmast ometi kahju.
„Oli mull enne lehmgi; mis mull nüüd on! Tühi laut ja külm saun. Lähän ometi oma looma asetki waatama,“ rääkis lesk kurwalt.
Kui ta aga lauda ukse lahti tegi, seisis iga nurgas üks tugew lehm. Naene ei teadnud isegi, mis ta imestamise ja rõõmu pärast pidi tegema, muud kui ütles: „Oleks mull ometi eilne jahu natuke nüüd käes olema, ma annaks neile sedagi, nüüd ei mull midagi anda!“
