— 82 —
armsad kõik. Et minu wara jautamise juures kord tüli ei tuleks, sellepärast õiendagem see asi minu elu päiwil weel ära.
„Noh, mudugi!“ hüüdsiwad wanemad wennad, „meie ootame igapäew oma jagu!“
„Olgu siis nii!“ ütles isa. „Minge kolmekesi aastaks reisi peale; kes mulle aasta pärast kõige peenema särgi toob, see saab koha omale. Kas olete sellega rahul?“
„Oleme küll!“ wastasiwad pojad.
Läksiwad nüüd teele
Wanemad wennad läksiwad otse teed linna poole, noorem wend ei teadnud aga midagi, kuhu poole minna.
Läks wiimaks metsa luusima.
Kõndis tuttawat karja teed mööda edasi, ikka kaugemale metsa poole. Tee läks ikka kitsamaks ja kitsamaks, kunni wiimaks weel weike jalgrada üle jäi. Seda jalgrada mööda läks noorem wend ikka edasi ja ütles: „Saan ometi nähä, kuhu ma wiimaks wälja jõuan!“
Sai ka wiimaks wälja. Tuli suur maja — nagu mõni kirik — wastu. Kõrged puud ja põõsad kaswasiwad ümber ringi; muidu aga kõik waik ja waga, nagu surnu aias.
Noor mees läks ja katsus ust. Uks oli lahti.
Läks sisse. Ei leidnud mitte üht hingelist majas. Muidu oli kõik korras, nagu oleks alles paari tunni eest maja saksu ja tua poissa täis olnud. Ühes weikeses tuas seisiwad söögid ja joogid laual, nagu pidu ajal. Noore mehe kõht oli ka jalutates tühjaks läinud ning ilma et ta kaua aega oleks järele mõtelnud, astus lauda ja sõi ja jõi kui pulma mees. Oli ta kõhu täitnud, siis waatas ta jälle ümber; käis ühest tuast teisi, ühest kambrist teisi — aga neid oli nii palju, et noor mees kõiki lugeda ei jõuudnud.
Kui ta nüüd nii ühest uksest sisse ja jälle wälja rändas, kuulis ta ühes kambris korraga rutulist kabinat.
„Ah, aa!“ mõtles noormees, „wiimaks leian ometi ühe hingelise, kes mulle selle maja üle otsust wõib anda. Olgu mis on, ma lähän waatama!“
Wõttis kambri ukse lahti ja astus sisse.
