— 83 —
Aga kui ta seal ümber waatas, ehmatas ta nii ära, et jalad all wärisema hakkasiwad ja jumi ära kahwatas: Nurgas suure tooli peal seisis suur waskmadu, kes otsekohe pea ülesse tõstis ja terawaste sisse astujat silmitses.
Ehmatanud noor mees tahtis kohe uksest jälle wälja minna, aga madu hakkas rääkima ja ütles: „Ära karda noor mees! Jäe aga seisma, ega ma sulle midagi ei tee!“
Noor mees wärises, kui haawa leht, aga kuulis ometi mau sõna ja jäi tuppa.
Madu küsis nüüd: „Kudas sa seie said ja mis sa otsid?“
Noor mees rääkis oma reisu lu’u ja asja ära; madu nähti seda tähele pannes pealt kuulama.
„Kõige peenema ja ilusama särgi tahan ma sulle anda, kui sa mind aasta aega teenid. Sull on söök ja jook prii ja töö koguni kerge: pead mind iga päew paljalt korra pesema ja siis jälle seie tooli peale magama panema.“
Noor mees mõtles ka asja lugu järele, ja et madu nii lahkeste temaga rääkis, selle pärast ütles ta: „Üks kõik, kus ma olen, kui ma aga hea särgi kätte saan. Jäen küll seie!“ Noh, poisil oli nüüd hea elu. Sõi ja jõi, mis süda kutsus; peses iga päew waskmau ära ja pani tooli peale. Ning madu oli wiimaks tema meelest niisama armas, nagu isa kodus koera kutsikas ehk hobuse warss.
Sellwiisil jõudis wiimaks aasta mööda.
Noor mees astus mau juure ja ütles: „Lase mind teenistusest lahti! Aasta on mööda ning ma pean nüüd jälle isa juure tagasi minema!“
„Mine siis peale! Wõta siit käsikambrist seina kapist ka oma palk, peenike särk, kaasa!“ wastas madu.
Noor mees tänas lahke wastuwõtmise eest, jättis mauga jumalaga, wõttis seina kapist särgi ja läks teele.
Koju tulles leidis ta juba wennad ees. Igal ühel ilus särk kaasas. Aga kui tema oma särgi põuest wälja tõi, siis kohkusiwad teised ära, sest nii ilusat ja peenikest särki ei olnud keegi enne näinud. Isa ütles: „Nooremal pojal on kõige ilusam särk, külap tema ikka siis mu pärandajaks jäeb.“
