— 86 —
Ahi tühi; mitte tuha põrmu ega süe kübemet sees.
„See on imelik lugu!“ mõtles noor mees ning hakkas siis jälle tubasid läbi otsima, kas ehk kuskil mõnda uut tunnismärki maust ei wõiks leida.
Otsis ja otsis, aga ei leidnud midagi.
Läks weel ühe weikese kambri, mis pool pime oli; akna ruudud oliwad koguni ära päewatand. Näeb nurgas ilusa siidi tekki rippuma; lähäb ja waatab teki taha: nurgas ilus siidi säng ning sängist astub ime ilus neitsit noorele mehele wastu ja ütleb: „Tuhat tänu sulle, noor mees, et sa mind nii truiste teenisid! Ma olen mitu kümmend ja kümmend aastat — mauks nõitud — siin üksi igawat elu elanud. See mõis, kus meie praegu oleme, oli minu isa päralt. Wihane nõid, kelle poega ma peiuks wastu ei wõtnud, nõidus mind siin mauks. Üks aasta olin ma ikka waskmadu, teine aasta hõbemadu ning kolmas aasta kuldmadu. Üksi siis pidin ma jälle ärapeastetud saama, kui mind keegi noor mees kolm aastat teeninud ja minu soowisi täitnud. Sina oled mind peastnud ning kui ma su meele järele olen, siis wii mind oma isale minijaks.“
Kes oli nüüd rõõmsam kui noorem wend!
Astusiwad majast õue. Siin kõik ümber muudetud: Puud ja põõsad kadunud; ilus lille aed akna all; siledad põllud eemal; tore tõld hobustega ukse ees.
Istusiwad tõlda ja sõitsiwad noormehe kodu.
Isa ja wennad ei jõudnud küllalt seda ilu imestada.
Wenna naised oliwad aga noore minija kõrwas, nagu kuu päikese kõrwas.
„Sina oled mu pärandaja, noorem poeg!“ ütles isa ning wennad ei tohtinud nüüd ka mitte enam tehtud kaupa murda.
Noor mees aga ütles: „Ei ole mull enam nüüd seda pärandust tarwis! jäegu ta wanematele wendadelle. Noorel minijal on suurem wara ja rikkus, kui mitmel mõisa herral kokku.
Tehti nüüd kolme kortsed pulmad. Noorem wend tõi uuest kodust isale ja wendadelle weel hulga raha ja wara kingituseks ning läks siis ära nooriku kodu elama. Ilusamat minijat ei olnud aga keegi enne näinud.
