Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

6

„Mis need rästad räägiwad sulle?“ küsis wiija poisilt.

„Kes nende juttu ära mõistab!“ wastas noormees ja wiskas ise rästaste head nõuu märgates iga seitsme sammu taga ühe herne tera maha, mis ta kodust taskusse oli ajanud.

Tüki maa taga tuli minejatele määratu suur kase mets wastu, kuhu kitsas radakene sisse wiis. Serwmise tee äärse kase ladwal istusiwad mõni pea tedresid. Ja kui noormees puu alt mööda läks, tõstsiwad nad kõik ühest suust healt:

„Noor ja nõrguke,
Kuule kurdet!
Kuule kurdet!“

„Mis need kirjukaelad kudrutawad sulle?“ küsis ees mineja pool pahaselt.

„Mine mõista nende sõnu!“ wastas küsitaw.

„Loragu peale!“ kähwatas küsija ja kiirustas sammusid. Hulk maad eemal, paksu pimedat metsa mööda jõuudes, läks käik ikka pimedamaks ja wõeramaks. Korraga hüidis korpits mäe kalda pealt suure arulise tammepuu otsast:

„Hella isa poega!
Ära usu,
Ei ta tapa,
Küll sa peased!“

„Mis see sirgenokk sulle jälle siratseb?“ küsis ees mineja ja waatis kulli silmil poisi otsa.

„Mine saa kõige metsa-linnukeste sirinast sonkko!“ wastas poiss nalju.

Küsija pööris ruttu ümber, astus pitkal sammul minema, ühe puu tüwest teise juure karates. Noorel mehel jooksis higi kõik üle ihu, aga ruttas siiski ees mineja kannul.

Wiimaks saiwad minejad, kui weel hulka pimedaid metsi, soosid ja saaresid oliwad läbi rändanud, ühe metsa lagendikule, ühe lauugewa mäe kalda peal seiswa suure talu juure. Õuewärawad, puhas rauast ja määratu tugewa tamme sambadega, läksiwad iseenesest lahti, ja, kui minejad õue oliwad astunud, langesiwad ise jälle kinni. Hooned oliwad talul kõik suured ja tugewad, kõige toekam aga oli keskõue üks määratu suur, keldri