Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

7

moodi hoone, tagumist otsa-pidi wastu mäge maa sisse kaewetud, suured tugewad uksed ees.

„Siin olen mina peremees ja siin on sinu uus kodu, kus mull tahtmist täitma ja sõnawõtma pead. Oma isale ei saa sa enam. Unusta, mis mööda ja pea seda kalliks, mis käes. Ligine neile, kes lahkust pakuwad. Karda peremeest peaks ja wõta tema lihaseid heaks.“

Selle sanumisega wiidi noormees ühte ruumikasse kambrisse, kus kõiki toitu laual ja pehme woodi nurgas seisis.

„See kamber on sinule, ela sees, kuida ise tahad. Nüid söö ja joo ja siis pane pea hõlgedelle. Iga hommiku aga, ja nõnda ka homme, ole sa aegsaste jalul ja tule õue, et sulle päewa tööd kätte juhatan,“ ütles peremees ja läks uksest wälja.

Noormees kinnitas keha tubli roogadega ja heitis kõige riietega woodisse, sest et surnuks wäsinud oli ja hommikuks kartis wiibida. Rahul magas ta öö ära.


4.

Nii pea kui meie noormees hommiku tuast wälja astus, oli ka peremees seal ja ütles:

„Hea, et õigel ajal ees oled. Mina lähen iga päew kodust ära ja jätan majatoimetuse sinu hooleks. Lojustelle ja hoostelle muretse toidus õigel ajal ette. Seda aga ei pruugi sull ise teha, waid kui söötmise aeg käes, pööra lauda uksed lahti ja anna aga töölistele käsku. Lojuste laudas hüia: ‚Töömehed! Heinad ja põhud sarwipäidelle!‘ Ja hooste tallis: ‚Kaerad, heinad kabjakandjatelle!‘ On kõik söödetud ja jootmise aeg käes, hüia: ‚Jooki joojatelle!‘ Ei sull siis enam pitkemat. Tuleb mull poeg metsast ehk ilmast asja toimetuselt kodu ja tahab hobul wälja sõita, tühja tuult taga ajama, muretse teda kiirelt teele ja muud kui hüia tallis: ‚Wile täkku waljastelle!‘ Küll talle siis musta kapja ette tuuakse. Peale selle pane sa õige tähele, et mull naisuke ja ainus tütreke hellitada ja wahel ka teele tallitada tulewad, kui mõnikord minu kodust äraolemisel tahawad walge wirra poole Wenemaale lelledelle ja langudelle wõersi minna. Suuremat aga sull siingi