14
Noormees tegi jälle omad tegemised ja laskis härjapõlwelistel asjad korda toimetada. Kui aga loomad jo söödetud ja joodetud saiwad, tuli tall igawus peale ja nii suur tusk, et ta kusagi rahu ei saanud. Ta käis jälle õuekeldrit nagu eilegi läbi, kunni keeldud ukseni. Wiimaks keeras ta ukse lahti ja astus sisse. Kõik asjad oliwad karwa pealt nõndasamuti kui eile. Kirwes seisis sellesama koha peal paku otsas, teises kambris aga jälle hobuse ees liha, lõukoera ees kaerad. Mõlemad kaebasiwad jälle kibedaste oma nälga ja palusiwad toitu ümber wahetada, mis ka noormees kohe tegi.
„Tänase heateu ja siinkäimise eest ei ole sull weel karta. Ähwardatakse küll, aga kurja weel ei tehta,“ ütles hobune, kuna poiss pärast toidude wahetamist jalapealt uksest wälja astus. Lõukoer lisas juure:
„Ja Taewataat annab sull küinarpuust saadik kuldkäed.“
Poiss käänis ukse lukku ja tundis ta kohe, et käed küünarnukast saadik kullast oliwad.
Wärawast sisse tulles näitas Wanapagan täna jo õige pahane, waatas pisut siin ja seal ümber ja küsis poisilt jälle nagu eilegi:
„Kas kõik tegid, kuida käskisin?“
„Kõik,“ wastas poiss.
„Ega sa üle keelu ei läinud, näita wõtit!“
Poiss andis wõtme.
„Ohoh! kust sull käewarred kullaseks said? ja näe mis tempu sa jälle oled teinud! Wõtme küllest rooste kulunud! Tule aga nüid järele,“ käskis ta kõwal sõnal ja läks keldrist läbi, kunni seitsmendama ukse juure, waatas kurjaste poisi otsa, tegi ukse lahti ja käskis poissi järele tulla.
Poisil wärises süda sees, aga korraga tuliwad talle korpitsa sõnad meele, siis ka hobuse ütelus: „Ähwardatakse küll, aga kurja weel ei tehta,“ ja täitsa käsku täites ja julgust näidates astus ta kambrisse.
Wanapagan seisis paku kõrwal, kirwes käes. „Pane pea pakule ja jäta elu!“ paugatas ta kurjaste ja tõstis kirwest.
Weel täiemas julguses aga sõna lausumata kummnardas poiss paku peale.
