15
Wanapagan härgitas kirwega, aga poiss ei nõksatanudki, waid seisis liikumata, pead pakul hoides.
„Olgu peale!“ ütles wiimaks Wanapagan ja pani kirwe kõrwale. „Ma ei taha sind julget tubli poissi tappa, jätan weel; aga wiimne kord! Kui sa weel minu keeldu tühiseks paned, siis enam sull eluga peasemist ei ole. Pead sa aga minu sõna ja kuuled käsku, siis on sull mõne aja pärast kõik asjad teadawad ja kohad käidawad. Nüid aga, mis sinule ei puudu, sellega ärgu olgu sull ka järele ajamist. Ega noorel inimesel iga saladusega tegemist saa olla. Pangu käsi sinna külge, kuhu kästakse ja hoidku sealt ära, kust keeldakse. Sedap nõuu ma sulle annan. Ja nüid mine, aga ole jälle homme hommiku koidu wiiruga jalul.“
8.
Noormees läks, rõõmustas peasemise üle, ehk küll suurt headmeelt jäedawalt ei wõinud saada, sõi natuke, sest et suuremat isu polnud ja heitis magama. Und aga ei tulnud tall suuremal osal ööl silma. Sadandel wiisil mõtles ja arwas ta oma lugu ja tagus nõuusid, kuida Wanapagana kojast peaseda. Kõige kaalumise ja peamurdmisega aga ei paistnud noorel mehel ei kuskilt lootuse koitu, mingit peasemise teed. Wangis oli ta Wanapagana majas, nagu hiir lõksus. Õuestki wälja peaseda ei olnud lootust, sest seitsme sülla kõrgune ja üheksa kordne palgi müir piiras kõik talu nagu must pilw ümber. Õuewärawa oli ta eile küll katsumata jätnud, aga selle tarwis puudus saladus, kuida seda lahti tehti ja läbi käidi. Mõtles mees kuhu tahtis: wang ta oli ja orjaks ta jäi. Mustad ja koledad paistsiwad talle tulewased päewad, ja lootus, weel isa silmi näha ja lapsepõlwe muru tallata, kustus enam ja enam ta silma eest ja kodumaa mälestuse täht läks pimeda kurbduse öösse looja.
Rahutuma öö järele wajusiwad wiimaks noorelmehel silmad kinni. Siin nägi ta ennast unes kõrgel taewa all kahel kotka tiiwal lendamas, hommiku alt õhtu poole, kiiremine kui tuul. Wiimaks näeb ta enese taga paksu suitsu ja
