18
Jäta kurba meelta, meesi,
Tule eidega tubaje!“
Noormees mõistis nüid enam weel, kui kunagi enne, kust poolt tuul puhus ja sai asjust kindlamalt aru. Ta wastas wabandates:
„Ei mull aega, eidekene,
Nüid ep tullaa tubaje.
Mull on palju tegemista,
Kõwa käsu täitemista.
Ei ep mull ka poisikesel
Julgust jäksa, eide kambri
Tulla asja ajamaie,
Kanakesta kallistama,
Maasik-marja noppimaie.“
Wanamooril ei olnud nooremehe wastamine meelt mööda. Ta nuratas kurjaste, waatas pahal näul teise otsa ja läks.
10.
Poisil tuli nüid jälle oma tallitus, aga meel jäi tall ikka ja enam rahutumaks. Wanamoori kutse, paha nurin ja kuri silm ei kadunud sugugi mõttest. Ilma aru saamata, nägi ta ennast jälle keldris ja nagu nägemata wäega kisti teda ka täna keeldud uksi awama. Wanapagana ähwardusele kiuste, tahtis ta ka täna weel salakohta ära käia. Pealegi tuliwad talle jälle korpitsa sõnad meele, ja julgustatud meelega pistis ta wõtme auku, keeras tuttawal wiisil ukse lahti ja astus sisse.
Esimene kamber näitas täna koledat kuju. Raie-pakk oli werine ja kirwes seisis peal, terapidi wastu taewast. Esimese silmapilguga läks noorelmehel kuum hirmu wärin üle ihu. Aga uueste korpitsa sõnast:
„Küll sa peased!“
julgust wõttes, tegi ta ka teise ukse lahti ja läks sisse. Siin oli lugu jälle endist wiisi: lõukoera ees kaerad ja hobuse ees liha.
Jälle tõstsiwad need nälja kaebamist ja palusiwad toitusid ümber wahetada. Noormees täitis palwet ja lõukoer ütles:
„Taewataat annab sulle õlast saadik kuldkäed!“
Selle järele ütles talle hobune:
