22
Muud polnud tarwis üteldagi. Poeg pistis tuulena kodu poole ja tuli warsti kirwestega tagasi. Kõige öö otsa raiusiwad mehed, et ilm paukus, aga alles pooleks päewaks sai tee metsast läbi.
„Kuhu kirwed paneme?“ küsis poeg isalt.
„Pista kuuse oksade alla,“ wastas see.
Poeg hakkas kirweid oksadesse peitma. Tihane kisendab kuuse otsast:
„Näen, näen, wõtan ära!“
Wanapagana-poeg waatab puu otsa linnu poole ülesse ja karjub:
„Ah, wõi ära!“ Sõi kirwed sisse.
14.
Põgenejad oliwad päewa otsa ruttanud. Õhtu eel ütles hobune poisile:
„Pööra pead ja waata tagasi.“
Poiss waatas.
„Kas näed midagi?“
„Ei midagi.“
Natukese aja pärast käskis hobune poisil jälle tagasi waadata.
Poiss waatas.
„Kas on midagi näha?“
„Juba mustab, nagu eilegi, taewa serw!“ ütles poiss.
„Siis on nad jälle kannul. Kui ligi saawad, ütle mulle.“
Natukese aja pärast ütles poiss:
„Juba õige ligi.“
„Wiska liiwa sõmer üle oma pahema õla maha.“
Poiss tegi nii. Korraga seisis ilmamata pitk, pilwini kõrge mägi nende taga selja. Ei taga-ajajaid enam silmagagi näha. Põgenejad seisatasiwad silmapilguks ja tõttasiwad uueste edasi. —
15.
Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan jäi pojaga teisele-poole mäge, kui mägi
