23
neile nina ette üles tõuusis, ja esimeses kohmetuses nõksatasiwad nii häkitselt seisma, et mõlematel jalad kangest jooksust põlwini maa sisse tungisiwad. Katsusiwad mehed kord kõige hooga wastu mäge üles tormata. Aga mägi oli nii häkine, et mõlemad nagu määratumad pallid tagasi weeresiwad ja wastu maad räntsatasiwad. Pojale ei saanud wiga. Isa kukkus uimaseks. Ajas aga kohe jälle üles ja ütles:
„Rutta poeg kodu ja too kaks labidat. Ei aita muud, kui kaewame mäest tee läbi. Muidu ei ole ülepeasemise lootust. Tuli hea nõuu mull praegu kukkumise peal. Asjata oli meil seegi kontide põrutamine.“
Juba poeg oli minemas. Maatükid keerlesiwad jalge alt wastu taewast ja jooksu müdin kuuldus teisele-poole mäge. Enne keskööd oli ta labidatega tagasi. Öö otsa kaeweti ja ka suurem osa päewa taga järele, ilma iwakest aega püsimata ja ilma wäsimata. Pärast lõunat sai tee mäest läbi.
„Kuhu ma labidad panen?“ küsis poeg.
„Pista liiwa sisse,“ wastas isa.
Poeg hakkas labidaid liiwa sisse peitma. Tihane kisendab mäe otsast:
„Näen, näen, wõtan ära!“
„Wõta! Näe!“ hüidis Wanapagana-poeg ja neelas labidad alla.
„Täna peame kolmekordse rutuga tõttama,“ rääkis isa pojale, kes labida neelamist lõpetas ja mokke muigutas, „muidu oleme omast kahepäewsest higist ja kallist ajast ilma.“
„Oleme siis mehed, isa! ja anname jalgadelle tuld. Küll saame jooksikud enne kätte, kui isegi arwata mõistawad.“
Ja nüid alustas Wanapaganatel lend. Mitme penikoorma taga müdises maa ja hulus ja kohises õhk ja riidehilbud lehwitasiwad meestel linnu tiiwuna.
16.
Põgenejad oliwad täna õiete wäsimises. Jo enne lõunat ütles hobune poisile:
„Pööra pead ja waata tagasi!“
