24
Poiss waatas.
„Kas näeb midagi?“
„Ei midagi!“
Jälle ütles hobune:
„Waata taga!“
„Juba terkiwad kaks musta tükki taewa serwast,“ ütles poiss.
„Waata weel!“ käskis hobune.
„Ei tea, kas täna enam peaseme!“ hüidis poiss. „Juba warjud suurel kõrgel ja tulewad õige ruttu ligemalle, lausa kaks musta, pimedat pilwesalka, kohinal ja mühinal nagu kuri marutuul!“
„Täna on ta kõige wihasem,“ ütles hobune, „sellep ta ka mustab ja tormab. Meil on wiimne katse ja püidmine ja tagaajajad teawad, et meie warsti oma murule saame. Lase neid weel ligemalle kui enne, ja kui jo õige ligi jõuawad, siis ütle mulle.“
Noormees hüidis warsti:
„Juba nii kaugel, nagu esimesel päewal maha jäiwad. Aga tuule tuhing tahab mind wägise seljast maha wisata.“
Hobune ei wastanud muud kui küsis:
„Kas jo õige ligi?“
„Õige ligi!“ wastas poiss.
„Ligi jah!“ hirwitati tagast. ,,Ei te enam pease! Kõik kolm teid neelan kõigega!“
„Wiska weetilk üle pahema õla!“ ütles hobune poisile.
Poiss wiskas weetilga maha. Sellesama korraga kadus tuule maru. Põgenejate kõrwu kostis suur wee kohin ja laenete wulin.
„Pööra nüid julgeste pea tagasi ja ütle, mis näed!“ käskis hobune.
Poiss waatas tagasi ja ütles:
„Määratu meri, silmamata lai ja pitk, laenetab meil tagaselja. Ei taga-ajajaid kuski.“
„Nüid oleme peasnud!“ ütles hobune seisma jäedes ja käskis poisi maha astuda. Poiss astus hobuse seljast maha, ja kõik kolmekeste lasksiwad murule hinge tõmbama.
