46
suudki lahti teha. Sedawiisi silmitsesime mõlemad hulga aega wastastikku. Wiimate wõtsin mina ometi südame rindu — „et ma õige hüian teda, ega ta mulle ometi sellepärast ei tea mis kurja ep tee.“ Ja hüidsin
„Kuule neiukene!“
Ei tema pannud tähelegi.
Läks natuke wahet ja mina hüidsin jälle poolkõwa healega:
„Näkineiu!“
Nõnda kui ma selle sõna nimetasin — oli ta kadunud nagu tina tuhka. Muudkui wesi wirwendas sealt kohalt tükikene aega, kuhu weenaisterahwas kadus. Häkitselt aga kahises ka luha, laenetas pilliroog ja puhus kõwa tuulehoog, ja minul läks tükiks ajaks kõik silme ees kirjuks. Wiimati ärkasin nagu unest üles, ja südagi walutas, nagu ei tea mis käest ära oleks kadunud. Nõnda wist wetenägu oli mull meele ära seganud, ja ei saa ma praegugi aru, kas nägin asja unel wõi ilmsi. Mõnedki Jaanipäewa hommikud peale seda olen ma hõugel käinud ja järwe ääres wiitnud, aga ei sedasarnast ole enam minu silma juhtunud.“ —
Kui wanamees juttu oli lõpetanud, küsis üks pealt kuulaja:
„Kas nägid, w’a jutuhammas, seda just ise, nagu meile praegu puhkusid?“
„Kas mina just ise nägin? — Waata mis kena küsimine! Kui teie ei usu, mis otse nägija oma suuga kõneldakse, siis on jutul jo pool tulu juurest ära, ja ei wõi ma isegi uskuda, et just ise seda nägin. Üks teda aga ikka sedawiisi pidi nägema, kust ta muidu siis kõneldawaks on saanud. Mina aga usun seda, mis meie lell olewat näinud, sest lausa sedasama, mis ma praegu kõnelesin, näkineiust, kaladest, hõngitsemisest, käust ja sisaskist: just nõndasamuti kõneles seda tuhandelle korrale meie lell. Kes nüid minu juttu ei taha uskuda, see ei usu wast lellagi juttu. Aga ega meie lell petnud muistejuttusid kõneldes kunagi, kõneles igakord, nagu ikka see, kes ise nägi: Jubap see siis ometi tõsi peaks olema. — Nüidse-põlwe rahwas ei juba tahagi enam midagi uskuda, mis muistejuttude all kõneldakse, ja mõned riidlewad siingi juures suusisse: wee-juma-
