Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

52

Noore jeä käik ja Weealused.

Muiste sõitis üks mees oma pojakesega õige noore jeä ajal üle järwe. Otse kesk järwe kohal aga murdus jeä ja mees oma poja ja hobusega langesiwad tükil alla. Kohe jeä all tuli neile hall wanamees pahase näuga wastu ja ülles mehele:

„Sina tulid meelega pealt ilma seie, ja sellep seie ka jäedki, kas tahad ehk tahtmata. Annan sulle halli hobuse ja kuldjalastega saani ja panen sind iga sügise noore jeä all wastuoksa sõitma ja mürinat tegema, et igaüks suurele kaugelle kuuleb ja et jälle iga pealt-ilma edew kergel meelel minu maja ja laia wete-walla katust sisse ei sõtku, ennekui Taewataadi külm teda täitsa tallatawaks ei kõwinud. So poja aga ja hobuse upitan ma peale-ilma tagasi, sellepärast et nad sinu teul süita ja tahtmata seie sattusiwad.“

Nende sõnadega noppas wana weehall hobuse ohjad, pani poisikese rekke ja sellesama korraga oliwad nad jeä peal. Siin ütles ta poisikesele:

„Ole isa pärast mureta, meie seltsis all-wee on elu kullane, ilus ja tulus. Nüid katsu aga kodu saada, ja ära reest midagi kauta!“

Poisikene sai hirmu ja märjaga aga waewalt wee-jumala sõnadest aru, tegi hobuselle ruttu, ja pool roidunud ja unine jõuudis ta tükikese aja pärast kodu. Kaks suurt jeä tükki oliwad järwest rekke jäenud, need wiskas ta ukse ette maha. Aga et nad wisates katki ei läinud, waatas poisikene neid terasemalt ja nägi nüid, et nad mitte jeä ei olnud, waid selge hõbe. Sest sai ta rikkaks meheks ja elas õnnelikult. Iga aasta aga, kui noor külm wesisid kaanestas ja noor jeä jõrkus, käis ta kurwal mõtetel mööda järwe äärt, et ehk oma armastatud isat weel näha. Aga ei kunagi ei olnud temal seda õnne, nende mõtete täitmist näha, ehk küll wahel tall kohe otse jalge ees jeä mürkus ja paukus, nagu oleks isagi ka poja igatsemist ära tunnud, aga omast tööst ja toimetusest siiski mitte ennast ilma peale ilmutada saanud.

Nõnda läksiwad mõned kümned aastad taga selja ja mees sai jo wanaks ja hallikeseks. Siis läks ta jälle kord, nagu