53
ikka, noore jeä ajal järwe ääre, sammus kurwalt sinna ja tenna ja mõtles oma isat taga. Wiimati lööb tall meel nõnda walusaks ja igatsema, et hallikene kaks kätt südame wastu peab suruma. Ta istub järwe jõe-suu kõrwale kiwi otsa, ja silmist weerewad tall pisarad laenel mööda palgeid maha. Korraga näeb tema, silmi üles tõstes, jõe-suus hõbedase wärawa kuldse warwadega. Tema tõuseb istmelt, astub wärawa ette, lükkab wähekese: wäraw läheb kergeste lahti. Wanakene mõtleb, seisatab natukene ja astub siis edasi. Siin sai ta pimekasse, rauudsesse tänawasse, ja seda mööda edasi minnes näeb ta tüki maa taga jälle niisamasuguse, muudkui palju suurema wärawa. Selle ees aga seisab üks päkapitkune mees, suur kiwine kübar peas, raud riided seljas, wask wöö wööl ja sülla laiune wask kirwes käes. —
„Sina wist otsid oma isat näha?“ küsis ta lahkeste wanakeselt.
„Jah, kullane meesi,“ wastas wanakene, „kas sa ei wõiks teda mulle näidata ja mind temaga kokku laske saada? Minu elu läheb muidu wanapäewade wastu kord korralt ilma peal igawamaks!“
„Seda ma küll ei wõi ega tohi lubada!“ ütles weike mehike. „Pealegi on tema praegu omas ametis. Sõidab — kuuled küll! — halli hobuse rakkel ja kuldsel saanil mööda meieilma hõrna hõbedast katust, et seda pealt-ilmaliste hoolimata tallamise eest hoida. Aga, et sa korra meile külaliseks oled juhtunud ja tulla julgenud, tahan ma sulle meie wee-ilma elumajasid ja asupaike näidata. Meie rahwas, pere ja perepidajad on kõik kodust ära, ja sellepärast wõime kohad ja kojad eksitamata läbi käia.“
Seda üteldes puudutas ta sõrmega wärawasse, see läks lahti ja wanakene ja tema wiija astusiwad silmamata suure ja uhkesse klaas hoone, mis aga sugugi nii pereta ei olnud, nagu päkapiku-mees oli ütelnud. Noori ja wanu mehi ja naisi ja lapsi oli siin hoones hulgana ees, üks seal, teine teal, mõned käisiwad ja toimetasiwad, mõned jälle oliwad mitmekesi koos, kõneldes ja naljatades, ilma et aga keegi sisse tulejate peale silma oleks löönud, neid tähelegi pannud ehk sõnakest neile.
