55
Neil on siin elu hea küll, oma wana-ilma tagasi ei ole keegi tahtnud, ja ei neid lastakski ka. Sest kes meie koduhooneie korra kaldub, see seie peab ka jäema.“
„Kas mina ka?!“ küsis wanakene kohkudes, ehk küll ta isegi ei teadnud, mis temal siinse elu poolest karta oli.
„Noh, kas sinul siis meie kodu wastu nõnda meel wõeras on? Aga ära karda ja ole mureta! Täna sa wõid minna kui tahad ja jäeda kui tahad. Mina tõin sind wabalt sisse ja wiin sind wabalt wälja. Aga see on esimene ja wiimane kord, et siit keegi sureline peale-ilma tagasi läheb.“
„Kas siis mina oma isat enam iialgi näha ei saa?“ küsis wanamees ja kaks pisarat tõuusiwad talle jälle silmi.
„Ei muidu millalgi, kui tule nädalat kolm hiljemine seie, kui jeä on wananenud, siis on sinu isal waba aeg, kuna tall kõik selle-aasta toimetused lõpetatud, ja peab meie hulgas siin rõõmsaid päewi, kunni jälle aasta ümber läheb ja temal jälle enam kuud aega toimetust tuleb.“
„Aga kas siis tema igaweste seda tööd peab tegema ja sellega iga aasta oma eluõnnetust mälestama?“ küsis wanamees nukralt.
Päkapiku-mees aga wastas:
„Kes sinna wõib parata? Senni ta seda toimetust siin täidab, kunni jälle mõni kergemeelne pealt-ilmast juhtub meie koja noort talwe katust rikkuma ja ise läbi alla langema: siis on endine noorejeä sõitja sest asjast waba ja uue kätte tuleb tegemine.“
Nõndawiisi küsides ja wastates oliwad wanakene ja tema saatja jälle tagasi endise wärawa ette saanud. Siin waatsiwad minejad nagu küsimisel mõlemad ühe korraga teine teise otsa ja päkapiku-mees naeratas sõbralikult, andis wanakese kätte kaks wask pulka ja ütles:
„Kui sa kunagi seie wärawa ette tuled ja mind ei ole siin, waid ehk mõni teine, kellele sa tundmata oled, siis helista neid pulke wastastikku, küll ma siis tulen ja sinu tahtmist täidan, kui asi nõnda on, et ma wõin.“
Sellega laskis ta wõera esite suurest wärawast wälja, saatis teda ka rauud tänawast läbi weiksema wärawa juure,
