Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/5

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Eessõna.

Enamasti iga rahvas on oma tähelepanekuid elust ja maailmast aja jooksul pununud lühikesisse, tuumakaisse, kergelt meeles seisvaisse lauseisse. Niisugused laused ehk mõtteavaldised omandasid kindla kuju, lagunesid rahva seas laiali ja said nimeks "vanasõnad". Iga lühike, tuumakas mõtteavaldis ei saanud ometi veel vanasõnaks. Õige vanasõna peab peale eneses sisalduva elutarkuse ilmuma veel luulelisel kujul, ehk avaldama sündsaid võrdlusi, ehk muidu olema keele poolest kaunis.

Nagu paljudel muil rahvail, armastab eestigi vanasõna hea meelega avaldada oma mõtteid parallelismis. Tavalisesti liidetakse niisugusel korral vanasõnas üks lause teise täienduseks või üks ütlus teisele vastukohaks, et sisu seda paremini jääks meelde.

Eesti vanasõna astub kord nagu kirikuõpetaja pühalikult kantslisse elutõsidust ja Jumala vägevust kuulutades, kord nagu naerev filosoof platsi elu varjukülgi vaadates ehk nagu vallatu poisike külavainul külarahvast osatades, kord nagu harakas aiateibas inimeste alpuse üle kädistades, kord nagu erilane torgates, kord nagu maalija oma pintsli paari kriipsuga nähtusi pildiks maalides, kord jälle nagu silmamoondaja laadal kärbest härjaks ja sääske elevandiks moondades. Lühidalt: vanasõna oskab võtta enesele vajaduse järele sobiva kuju, et inimestele näidata elu ja maailma nagu kinos.

Rahvasuus esinevad vanasõnad on nagu vakatäis pärle, kuld mitmesuguse väärtusega. Kuna üks osa pärle igal silmapilgul kuningaproua kaela võib ehtida, kannab teine küll-pärli kuju, kuid värv ja väärtus puudub neil. Kolmas osa näitab läikivaid, õhukesi klaashelmeid, valmis igal külgepuutumisel lõhkema ja külgepuutuja


5