J. Jung teab, norralased austanud valgusejumalat Juuli[1]. See jumal ei leia ometi alust norra mütoloogias. Küll on tõsi, et norralased, samuti muudki skandinaavlased jõulu ajal pidasid püha, aga nad ei pidanud seda jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis jul’i nime. Missugusel põhjusel skandinaavlased seda püha nimetasid „jul’iks“, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata.
Mõned õpetlased on tuletanud jõulu ladinakeelsest sõnast joculus = nali, kuid ka see seletus ei taba naela pea pihta; pealegi puudub rooma rahva naabrite keeltes sellekohase sõna tarvitamine jõulu jaoks. Kuigi me jõulu algupärast tähendust ei tunne, jääb niipalju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna jul on tähendanud mingisugust talvist püha; Feilberg arvab rõõmust püha[2].
Pärnu pool nimetatakse jõulu nalja ja rõõmu pühaks, millel üks püüab teist üle trumbata naljategemisega[3]. Oletatakse, et soomlased ja eestlased juba enne viikingiaega selle sõna laenanud skandinaavlastelt[4].
Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, aga kas ka sisu, see on iseküsimus. Vanad eestlasedki pühitsesid kesktalvel mingisugust püha; missugust ja mida moodi, sellest ei tea kõnelda ükski ajaraamat. Tõsiasjaks jääb, et esivanemad jõulu nimega omandasid osa skandinaavlaste jõulupühitsemise kombeidki, sest palju meie jõulukombeid langeb ühte skandinaavlaste omadega. Osa jõulukombeid oli kas enne jõuludega tutvumist juba arenenud, või jälle, kui esivanematel tõesti puudus selleaegne oma püha, arenes see alles pärast skandinaavlaste jõulu vastuvõtmist.
Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike
- ↑ MtEM I 279.
- ↑ Jul I 89.
- ↑ E 67282.
- ↑ Pikemalt jul sõna etümoloogilise tähenduse kohta püüab R. Meringer seletada ajakirjas „Wörter und Sachen“ 1913, 184 jj.
