Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/108

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kuusalus toodi vanasti teisel jõulupühal hobuseid tuppa, anti neile juua õlut ja pesti õllega nende pead ja kõrvu[1].

Vigalas anti vanasti hommikul enne kirikusse sõitu hobustele kaeru ja õlut, et hobused hästi kiired oleksid sõitma[2]. Kuskil lähemalt määramata kohas joodeti hobuseid jõululaupäeval õllega, ja kui viina rohkesti, said nad viinagi[3].

Soomes ja Rootsis said loomad niisama osa jõuluõllest[4].

Kõigiti loodetakse jõuluõlle kahjast head viljaaastat, loomadele sigivust ja inimestele tervist.

Soomest kuuleme jõuluõlle kohta samasuguseid teateid kui Eestist. Soomes seisis õllekann vanasti jõulus ikka laual. Haldjale ohverdati kahja. Askolas viidi rehenurka talle õlut, Elimäel valati kogu kannutäis õlut ja lonks viina laua otsa nurka[5]. Somerniemel täideti õhtul magama minnes kann õlut täis, et haldjal oleks öösi juua[6].

Niisama kui haldjaid peeti jõulujookidega, eriti õllega, meeles loomi[7]. Kajanis anti jõuluhommikul loomadele õlut ja viina[8].

Kõigiti uskusid soomlasedki jõuluõlle maagilist väge, säilitades seda õlut kevadeni kündja jaoks, muidugi selleks otstarbeks, et vili paremini sigiks; õllega võiti lehmi, et neile ei juhtuks mingisugust õnnetust[9].

Eesti rootslased söödavad jõuluhommikul loomi niisama kui eestlased leivaga, millele õlut peale valatud[10]. Rootsis anti majaloomadele õlut jõuluõhtul või esimese püha hommikul. Westmanlandis hoiti jõuluõlut külviajani; külvileiba leotati jõuluõlles, ennekui seda tarvitati. Teisal valati veoloomade toidule kevadel seda õlut, et nad saaksid tugevaks ja vastupidavaks[11]. Jälle teisal peab jõuluõlut piisama lõikuseni. Tuntakse isegi juhtumust, et Smålandi talupojad säilitanud vaati kõige õllega 20—25 aastat[12]. Nii vana õlle joojatel pidi küll olema eriliselt arenenud maitse.

  1. Oma maa II 267.
  2. E III 22.
  3. E 73232.
  4. Celander, Nord. jul 245.
  5. Varonen, Vp 192.
  6. Kotiseutu 1914, 224.
  7. Häyhä, Joulun vietto 42.
  8. Varonen, Vp 193.
  9. Helminen, Syysjuhlat 63.
  10. Russwurm, Eib II 97, § 297.
  11. Nilsson, ÅFF 215.
  12. Celander, Nord. jul I 19.
108