Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/110

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

varem puukannudest joodi, ei või see komme vanade hulka kuuluda.

Õllepruulimisel järelejäänud rabast tehti suur tünnitäis haput taari või kalja, millest jätkus hulgaks ajaks.

Vaesemad isikud valmistasid jõuluks õlle asemel ainult taari. Võeti kolmejalaline anum, selle põhja paigutati õlgedest taarisild. See koostus riistapuust, millele õled peale laoti. Siis keerutati veel õlest vits; selle peale pandi pajuoksi. Ahjus pruunistatud leib lõigati tükkideks, kaeti sellega oksad ja valati siis vaheldumisi kuuma ja külma vett peale, kuni anum täitus. Nii lasti taari kolm päeva hapneda, — siis kõlbas ta joomiseks. Taaritegemise ajal lauldi järgmist salmi:

Meie taar hapnema,
külanaised kaklema;
kes joob, joobnuks jääb,
kes maitseb, see maha satab (= sajab).

Anum oli varustatud haaniga, teisal nagaga[1]. Laul pidi hapnemist edendama[2].

Toris valmistati vihameestele nõiutud õlut, mis jooja sisikonnas ussi ellu kutsus. Selleks tapeti jüriöösi kuuvalgel uss. Igat vilja riputati seitse tera ussi suhu. Uss maeti kohedasse mulda. Ussi suust väljakasvanud viljade teri tarvitati nõiutud õlle valmistamiseks. Selle õlle jooja „tehti ära“; ta kõhus hakkas uss elutsema. Ettevaatuseks pidi külalise nõudmisel peremees või perenaine kannust külalise nähes kõige esmalt jooma. Kui peremees või perenaine keeldus joomast, ei joonud ka külaline, kartes õllega enesesse ussi joovat[3].

Vanemal ajal peeti Eestis kogu jõuluaeg õllekann ja jõulusaia laual. Niisamasugune viis valitses Rootsi Smålandiski: täis õllekann ehtis lauda jõulust kolmekuningapäevani[4].

Harju-Jaanis oli peale muu pühadeaegne toit veel „peerges“, see on: piim pandi patta ja aeti keema; kui piim tõusis, valati õlut juurde ja klopiti vahel muna hulka, lisati supile mõnikord veel sepikupudi. „Peergest“ tuntakse nüüd õllesupi nime all, kuid see ei ole enam üldine pühadeaegne toit.

  1. E 75433.
  2. E 75570.
  3. E 67151.
  4. Nilsson, ÅFF 215.
110