Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ahi ja kolle.

Ahi võetakse rahvausu järgi jõulus erilise hoole alla. Ahjus või lees asus ju mingisugune majavaim. Jõululaupäeva hommiku vara peab perenaine ise ahju kütma, et õnnetust majast eemale hoida[1]. Jõuluõhtul kasutatakse ahju rohkesti; aegsa kütmise järele küpsetatakse ahjus kohati põrsaküpsist, mõnikord ka seakintsu, vorsti tavalisesti kerisel. Pärast söömist pannakse söögid jällegi kas kerisele või ahju. Ei ole panna ahju mingisugust toitu, visatakse sinna vähemalt paar halgu[2]. Kohati soovitatakse hagude vastuoksa ahju panemist; tagajärg — kütte kokkuhoid[3]. Jääks ahi või ahjupealne tühjaks, ei kasvaks suvel vili; leidub aga ahjus või ahju peal midagi, loodetakse head viljaaastat, — ahi on siis saanud oma ohvri. Samasugune arvamine valitseb Soomeski, kus väidetakse, et tühi ahi jõulus ennustab talu vaeseks jäämist[4]. Põltsamaal pidi ahi jõulu- ja uusaasta öösi toitu täis olema[5]; P.-Jaagupis halge[6].

Esimesel pühal peab peremees ise majavanemana ja preestrina panema tule ahju; see tule ahju panek kindlustab talle hea viljakasvu; teeksid seda muud majalised, ikaldaks vili[7].

Kuidas Haljalas oli lugu selle nõude täitmisega, et jõuluöösi köetagu ahju 9 korda[8], jääb natuke hämaraks, olgu siis, et igakord pandi ahju ainult paar halgu, — muidu võis tuppa tekkida saunaleil. Näib, et üheksakordse söömise eeskujul taheti ahjugi sööta 9 korda. See 9-kordne ehk läbiöine kütmine on elav kuma skandinaaviajulbrasa’st“, jõuluküttest, mis lees põles öö otsa[9]. Nagu näha, hävis aja jooksul mujal niisugune kütmine, vähemalt puuduvad meil sellekohased teated. Haljalas säilis komme kõige kauemini. Viljandi ümbruses tuntakse jõuluöösist ahjukütmist[10]; Saardes köeti jõuluõhtul ahju kadakatega, et kadakasuits kurjad vaimud majast välja ajaks[11].

  1. E 67050.
  2. E II 40.
  3. H III 20, 168; E 8° VI, 420.
  4. Häyhä, Joulun vietto 27.
  5. E 64899 (3).
  6. E 65861.
  7. E 8419.
  8. H II 9, 463 (9).
  9. Nilsson, ÅFF 195.
  10. E 67182.
  11. E 65307 (6).
121