Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine.
Jõulu pühitseme, nagu tuttav, Kristuse sündimise mälestuseks. Kristlik kogudus ei tahtnud esimesel ajal Kristuse sünnipäeva pühitsemisest midagi teada. Origines viitas kolmandal sajandil sellele, et piiblis ükski jumalakartlik, vaga isik sünnipäeva ei pühitse; ainult jumalakartmatust vaaraost ja Herodesest kirjutatakse, nad pühitsenud sünnipäeva. Sama aastasaja lõpupoolel pilkab Arnobius paganlikku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui sünniksid jumalad[1]. Kõigiti arvas kristlus esimesel ajal asjatuks pühitseda Jeesuse sünnipäeva ega püüdnud konstateeridagi, missugusel kuul see olnud. Püüd päeva kindlaks määrata langes alles hilisemale ajale. Karja viibimine öösi karjamaal ei tunnista iseenesest veel, et see just talvel seal viibinud. Suurem hulk hilisemaid Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et seda tuleb paigutada kevadele; arvati selleks 28. märts, 19./20. aprill, 20./21. mai, siis jälle 2. aprill, aga ka 8. ja 18. november; gnoosise lahkusk määrab Jeesuse ilmumise 6. jaanuarile, milline päev ühtlasi ka sünnipäeva ilme omandas ja niisama ristimispäeva oma. Ka arvati Kaana ime sel päeval olevat sündinud, niisama kolm kuningat teda kummardanud[2].
Rooma piiskopp pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel 6. jaanuaril, aga järgmisel aastal juba 25. detsembril. 353. aasta lõpul oli piiskopp Liberius korralduse teinud 25. detsembril peetava Jeesuse sünnipäeva pühitsemise korra kohta, niisama kolmekuningapäeva pühitsemise korra kohta, milline kord 6. jaanuaril 354 esimest korda hakkas maksma. Jõulupüha hakati seega
