esimest korda Roomas pühitsema 25. detsembril 354 ja sellest aastast peale on 25. detsember jäänud Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks Roomas ja Roomast levinud aegamööda kaugemale kogudustesse[1]. Mitu aastat pühitses idamaa edasi sünnipäevana 6. jaanuari.
Keegi vana kirjanik seletab, miks idamaa läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus hõlpsamalt kokku leppis: paganad pühitsesid 25. dets. päikese sünnipäeva ja süütasid püha auks tulesid põlema. Sellest peost lubasid nad kristlasigi osa võtta. Märgates, et paganate pidu tõmbas kristlasigi enese poole, määrasid kirikuõpetajad selle päeva, nimelt 25. detsembri edaspidiseks sünnipäevaks, 6. jaanuari aga ilmutamispäevaks[2]. Sünnipäev muutus ühtlasi uusaasta alguseks rooma paganate 1. märtsi asemel.
Jõulu määramist 25. detsembrile on seega palju mõjutanud paganad. Kristluse esindajad püüavad alati oma õpetust teha paganatele suupäraliseks, kristlust võimalikult palju ühendades paganusega. Idamaal valitses Mithra usund, mis pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päikese (sol invictus), õieti päikesejumala teenistus päevakorral. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad jälle hakkavad pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Ühes vanas egiptuse ürikus, pärit umbes 200. a. p. Kr., öeldakse 25. detsembri kohta: „päikese sünnipäev, valgus kasvab.“ Igatahes pühitseti seda päikese sünnipäeva suurepidi, eriti Roomas[3].
Mis paganatele võitmatu päikesejumal, seda oli veel palju suuremal mõõdul kristlastele Kristus, kes võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks; enne rahasid ehtinud päikesejumala kuju kadus nüüd rahadelt[4]. Kristus ise esines tõsise päikesejumalana valgustama ja elustama kogu maailma. Ja esimene ristikogudus ise tähendas Kristuse kohta: „Aga teile, kes te mu nime kardate, peab õiguse päike tõusma ja parandamine ta tiibade all[5].“ See päike on tõusnud jõulus ja valgustab nüüd maailma.
- ↑ Usener, Weihnachtsfest 281.
- ↑ Nilsson, ÅFF 123.
- ↑ Nilsson, ÅFF 128.
- ↑ Usener, Weihnachtsfest 353, 364.
- ↑ Prohvet Malakia 3. r., 20. p.
