Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/142

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Teises laulus nimetatakse Tabanit hobuste härraks:

Tabani heuste herra,
Ruode kuldane kuningas,
Sie sündüs Süsimäällä[1].

Boecler’i teate järgi õpetatakse tabanipäeval sõitma noori hobuseid ja lastakse neile aadrit, lootes, et nad siis hästi edenevad ja kiiresti jooksevad[2]. Meie päevil ei tunta tavalisesti enam niisuguseid kombeid.

Teine jõulupüha oli vanasti noortel täiesti pühendatud naljale ja mängule. Mängiti mitmesuguseid jõulumänge; kui neid ka esimesel pühal ei puudunud, teisel pühal harrastati neid ometi rohkem. Kuna vanemad isikud hommiku poole kirikusse sõitsid, käisid nooremad päeva jooksul külastamas sugulasi ja tuttavaid või võtsid kodus vastu külastajaid. Saaremaal käidi pärast kirikut perest peresse jõulumärjukest maitsmas[3]. Väga mitmes kohas mindi tihti kõrtsi. Kõrtsis tantsisid noored. Tantsuajal üürgasid torupill ja viiul[4]. Mustjala kohta ometi kuuldub teade: noored käisid eriti perest perre ja mängisid ringmänge. Tantsu oli vähe[5]. Omast lapsepõlvest ei mäleta ma noorte kõrtsiskäimist. Ainult mõni vanem mees külastas kõrtsi. Tõstamaa kohta antakse aga koguni kurb pilt: vanad naised lakkusid kõrtsis lamades pingil pikali[6]. Hallistes käidi talust tallu simmanitel.

Iseäranis külastavad kihnulased jõulus sugulasi ja tuttavaid. Nad lahkuvad kottu juba jõululaupäeva õhtul ega lähe enne koju kui paar päeva peale jõulu. Mehed käivad karjakaupa, vahel 30 meest korraga, ja laastavad talu õllest ja toidust puhtaks justkui rohutirtsude parv põllu[7]. Vändras käisid noored hulgakaupa peol. Tagasi tulles heideti „paaridena“ küla lakka magama, kust kukelaulu ajal üles tõusti. Kord maganud Vana-Vändra Kõreveres lauda peal 28 paari[8].

  1. Wilberg, E Kultura II 266.
  2. Kreutzwald-Boecler, Ab Gebr 95.
  3. E 8° VIII 7.
  4. E 65183 (12) < Tõstamaa.
  5. E 65354 (5).
  6. E 67304.
  7. E 67509.
  8. E 68002.
142