Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/31

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Surnud kodus ja kirikus.

Euroopa rahvaste hulgas valitses vanasti laialt usk surnute kodukäimisse. Kirik püüdis omaltki poolt sellele usule vastu tulla. Clugny kloostriülem Odilo määras 998. aastal 2. novembri kõigi surnute mälestuspäevaks. Paavst Johann XIX andis 1006. a. käsu seda Odilo poolt määratud päeva kõigis kirikutes pühitseda. Rahva arvamise järgi olid sel ajal kõik kohad täis vaime ja hingesid. Pidi ette vaadatama, et neile kogemata viga ei tehtud. Pimedas ei julgetud vaimude liikumise ajal õue minna.

Eestis oli hingede kodukäimise aeg varemalt umb. kolmele kuule ära jagatud; üldjoontes algas see mihklipäeval ja kestis jõuluni[1]. Ei lepitud ainult kiriklikult kindlaks määratud päevaga, vaid tuletati hingesid palju kauemini meelde. Usuti nimelt, et surnute hinged eriti jõuluööl käivad neid kohti vaatamas, kus nad eluajal viibinud, käivad peaasjalikult endises kodus, kirikus, aga ka mujal. Surnud vajavad jõuluajal kodu käies rahu; elavate sammud ei tohi nende rahu rikkuda, — seks kaetakse põrand õlgedega[2]. Majaelanikud lähevad õlgedele puhkama. Uksi ei tohi ööseks haaki ega riivi panna, et hinged hõlpsasti sisse pääseksid[3].

Kuna majaelanikud jõuluöö õlgedel või heintel mööda saatsid, püsisid sängid, parred, ahjupealne jne. tühjad. Skandinaavias, kus vanasti jõuluöö niisama õlgedel puhati, oletati, et majast varemini kalmu viidud isikute hinged tulevad jõulu-

  1. Eisen, EM III 129.
  2. E 65173 < S.-Jaani.
  3. E 70128 < Petseri.
31