öösi magama tühjesse voodeisse[1]. Teisal väideti, et voodid jäetakse jõululaps Jeesusele ja inglitele[2]. Samasugust arvamist tunti Norraski[3]. Voodi andmine Jeesusele ja inglitele põlvneb muidugi uuemast ajast. Mulle on Eestist silma puutunud vähe andmeid, et jõuluööks tühjaks jäänud magamiskohad oleksid hingede või kellegi muu jaoks. Räpinas teatakse ometi, et hinged söövad jõululaualt toitu ja käivad voodis magamas[4]; ka Väike-Maarjas. Pärnu-Jaagupis jäeti surnu jaoks söögilauda tühi koht. Surnute mälestuseks riputas pereisa peale selle igasse tuppa veel natuke soola[5]. Soomes tuntakse laialt hingede kodukäimist jõulu ajal. Sellest on rohkem teateid säilinud kui Eestis[6].
Kuskil Lõuna-Eestis kaeti vanaaasta õhtul laud ja pandi iga majasurnu jaoks taldrikud. Arvati, et surnute näod taldrikute põhjale ilmuvad[7]. Arvesse võttes, et taldrikud maarahva seas alles mineval sajandil tarvitusele võeti, ei või surnute nägemist taldrikutest vanaks kombeks pidada.
Jõuluõhtul ja -hommikul käivad inimesed kirikus, jõulukesköösi aga surnud. Kirik on valgustatud, köster mängib orelit, kogudus laulab, õpetaja jutlustab kantslis. Kõik sünnib nii, kuidas tavalisel jumalateenistusel, ainult selle vahega, et osalised surnud, surnud õpetajast peale viimase kirikuliseni. Jõuluöö on nad haudadest välja päästnud ja sundinud neid kirikusse jumalateenistusele tulema. Nägemata ilmuvad nad kirikusse, nägemata kaovad jälle. Tavalisesti on kirikuuksed sel puhul lukkus[8]. Tuntakse ometi muistendeid, mis lasevad kas kellegi möödamineja või kukelaulust eksitatud isiku liig vara kirikusse minna ja uksest sisse pääseda[9]. Laialdaselt tuttavaks võib arvata Kreutzwaldi „Eesti ennemuistsete juttude“ „Öösisi kirikulisi“, kui see muinasjutt ka vähe kõrvale kaldub eestipärasusest. Selle jutu järgi seisavad kiriku uksed lahti. Teisendid teavad, et keegi pääseb kirikusse ilma kirikuliste poolt nägemata; nähtud ainult ühe tuttava poolt, kes nõu annab kirikust lahkuda. Ehk jälle jutustatakse, et kirikulised inimest sisse tulevat nähes
- ↑ Jul I 181.
- ↑ Nilsson, ÅFF 191.
- ↑ Storaker, Tiden I 127.
- ↑ E XV, 39; E 67981.
- ↑ E 65024 (10).
- ↑ Varonen, Vp 191.
- ↑ E 71159.
- ↑ E V, 33 jj.
- ↑ E XII 19.
