Puuduvad teated, kuidas oli Eestis lugu vaeste onnidega. Millega kaeti nende põrandaid, kui neil ei olnud õlgi? Vist leppisid nad peotäie heintega. Soomes käisid maata inimeste lapsed taludest palumas väikest õlevihku[1].
Kuskilt kirjandusest ammutatud Helme üleskirjutuse järgi olnud vanasti kõigil kuningatel õled lossis. Neid õlgi vahetatud iga kolme päeva pärast; Inglise kuningas ometi lasknud iga päev uued õled sisse tuua. Ka eestlased tahtnud sedaviisi teha, aga et nii tihti võimata vahetada õlgi, tuuakse Helme arvamise järgi ainult jõuluks õled tuppa[2].
Jõuluheinu, -õlgi toob Eestis tuppa enamasti sulane, harva peremees, Kärlas koguni perenaine. Tooja küsib ukse takka, kas jõulusid vastu võetakse ja kui kauaks. Toast vastatakse: kolmeks päevaks, või: nädalaks; ülepea selle järgi, kui mitmeks päevaks tahetakse õlgi tuppa jätta. Tavalisesti vastatakse küsimusele jõulude vastuvõtmise kohta veel: hea meelega, ehk: tule ise ja too jõulud kaasa! või midagi muud sellesarnast. Tarvastus teatakse, et kui keegi toas ei kuulnud küsimust ega toast vastust antud, viidi õled küüni tagasi[3]. Uue-Antslas laulis pereisa heinu tuues ukse taga:
Jõnkadi, jõnkadi jõulud tulevad,
jõulud tulevad, mured lähevad;
kas on luba jõulul tulla?
Seest vastati: Olgu terve tulemast![4] Enamasti oodati toas ometi õlgede tooja küsimust ja talle vastati kohe kõikide toasolijate poolt: me tahame jõulusid, või: me võtame jõulud vastu. Mustjalas pakuti toojale sel puhul õlut[5]. Kambjas mindi õlgedest mehega ukse taha ja küsiti: kas jõulud võivad tuppa tulla? Jaatava vastuse peale viidi õlgedest mees tuppa[6].
Peremees on rukkilõikuse ajal esimese endalõigatud ja kokkuköidetud vihu parsil kogu aja säilitanud. Mõnes kohas on see vihk rabamata rippunud söögilaua kohal lae all jõuluni. Seda vihku kutsutakse rehepapiks. Rehepapi võttis peremees ukse juurde kaasa ja vastas rehepapi nimel väljast küsijale, kes
