Rahu.
Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal! laulis piibli teadete järgi jõuluöösi inglite koor. Rahu oli see kadunud paradiis, mida sõja- ja vaenuvintsutustesse sattunud maailm Kristuse sündimise ajal südamest igatses ja mis praegugi veel hulkade iha. Seda rahu pidid jõulud tooma: rahu ja puhkust igapäevase elu askeldustest; rahu, mida prohvetid ja usklikud ammu juba vaimus oodanud. Jõulude tooja nimetati rahuvürstiks. Kristlik kirik nõudis täielikku rahu, jõulud pidid saama rahupühadeks. Kuid jõulurahu nõudis põhjamaade paganuski surnute hingede kodukäimise pärast. Rahu taotlemiseks andsid kristlus ja paganus teineteisele kätt.
Seletati, et päikegi sel ajal puhkab: päevad püsivad ühepikkused. Jõulurahu sulas ühte niinimetatud Jumala rahuga, mida keskaegsed seadused ette kirjutasid ja katoliku kirikki valjult nõudis. Linnades, vähemalt Rootsis, kuulutati see rahu uulitsal välja trummidega või pasunatega tornist. Kirik ja valitsus soovisid mõlemad, et jõulurahu oleks rikkumata. Jõulu ajal korda saadetud rahurikkumised langesid kahekordse karistuse alla. Selle üle ei või imestada, sest keskajalgi kihutas alkoholiaur tegema mõnd tegu jõulurahu vastu. Kui meie vanarahvas veel meie ajani kirve, tuura jne. ukse või värava alla maha paneb, sünnib see tegu endise riigiseaduse mõiste kohaselt. Viimane tegu kuulub igatahes paganuse päranduse hulka; mõte muidugi see, et keegi ei peaks järgneval aastal tegema teisele viga.
Eestis on jõulurahu vähem arenenud kui Norras, kus rebaserauad, kalavõrgud, linnupaelad jne. jõuluks koju toodi. Keegi ei läinud kalale ega jahile. Jõulurahu ei käinud seega
