Leidub ometi erandeidki jõulurahu pidamises. Tehakse öösi valvates tööd; noored peavad ka pillerkaari. Oletades, et Jumal käib jõuluöösi valvajatele õnne jagamas, kujuvad vanad inimesed valvates vöid. Väidetakse, et jõuluööl valmistatud vööd toovad õnne[1].
Setumaal ei ole jõulurahu kuigi palju eluõigust pärinud. Seal tehakse esimesel pühal pärast jumalateenistust kuskil avaramas tares ilo. Ilole kogunevad kogu küla noored, vahel naaberküladestki. Ilol laulavad noored jõulu- ja meheleminekulaule ja „otsivad hobuseid“[2]. Ilo tehakse ka järgmistel päevadel. Niihästi esimesel kui järgmistel päevadel lastakse ilol tantsu, et maa müdiseb. Vanemad inimesed leelotasid sel puhul. Üldiselt elavad Setumaal vanemad inimesed siiski vagusalt: ei riielda, ei tülitseta ega tehta tööd[3].
Helme Patkülast on märkus kirja pandud, et seal jõuluõhtul jõulurahu puudunud: tantsitud karutantsu ja mängitud torupilli[4]. Mujal peeti niisugust lõbu ikka teisel ja kolmandal pühal.
