Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/78

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Toidud ja söömine.

Söömisele pandi jõulus erilist rõhku; avaldas see söömine ju maagilist väge sööja edaspidise jõu ja tervise kohta. Tihti kõneleb rahvas „jõulukõhutäiest“; öeldakse näiteks: „Olen söönud jõulukõhutäie.“ Selle kõnekäänuga tahetakse väljendada, et on söödud paremat toitu rohkesti. Pärisorjuse päevil elas rahvas õieti kehvalt: sõi aganaleiba ja silku ning rüüpas kas piima või kalja peale. Jõulus ometi püüti lauale tuua kõige paremat rooga; looduslapse meelest sõi kuningas jõuluööl sularasva[1].

Liha oli vanasti kehvades perekondades haruldane toit, nimelt sealiha. Jõulus ei pidanud sealiha mitte ainult laual olema, vaid pereliikmed võisid seda soovi järgi süüa, aga niisama muud jõulutoitu. Jõuluks püüti ikka vanaaegse talumehe mõiste järgi lauale tuua kõige paremat ja seda paremat toitu rohkesti süüa, sest rohkest söömisest loodeti edu suvisele viljakasvulegi. Jõuluaegset oma käega laualt toidu võtmist jaopärast toidusaamise järele väljendab tuttav lastelaulgi:

Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa,
oma käega ossi võtta!

Vanemad inimesed väljendasid jõulu ootust teist moodi:

Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta[2].

Vanemad inimesed näikse jõuluõlut enam igatsevat kui lapsed saia ja ossi.

  1. Eisen, Eesti rahvanali 256.
  2. E XV 18.
78