Orjapõlveaegne eestlase jõululaud ei ületanud milgi kombel meieaegse jõuka talupoja igapäevast toidulauda. Jõulutoidud valmistati kõik enne jõuluõhtu kättejõudmist. Esimesel pühal ei keedetud toitu; Kursis kardeti, et „jääva muidu kehväs“[1]. Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama[2].
Üldiselt tuleb jõulumenüü koguni kehvaks tunnistada. Kõikjal esinesid jõulutoitudena liha, vorstid, parem leib. Siin-seal astus nende toitude kõrvale veel üht-teist toitu. Leibadest on kõneldud teisal, niisama leiavad vorstid teisal pikemalt käsitlust.
Lihaks võeti tavalisesti sea- ja põrsaliha, pead, kintse, külgi, enamasti pajas keedetud, harvemini kerisel küpsetatud. Käinas tarvitati ka kuivatatud liha[3]. Tõstamaal ka suitsutatud lambaliha[4].
Liha kõrvale toodi siin-seal kapsaid, kohati kapsaleentki. Helmes keelati kapsaid keeta, kartuse pärast, et suvel ussid kapsad ära söövad[5]. Rannal, saartel nõudis kala sama õigust kui liha. Hallistes öeldi: terve kala olgu laual, et nälg majasse ei tuleks[6]. Toris keedeti sea seljaliha pajas nisujahust klimpide leemega[7]; teisal käkki ja sülti; kui sült kõvaks ei läinud, kardeti mingisugust õnnetust.
Mõnes kohas kanti lauale soolaga keedetud ube, Helmes ja Hallistes ube ning herneid soolaga. Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: „Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!“ Helmes nõuti 12-kordset ubade söömist; süües rüübati piima peale[8]. See komme tagab hea vilja-aasta.
Mulgimaal ei tohtinud korbid jõululaualt puududa, teisal ka mitte kama ega mesi. Saaremaal kanti kaalikaid jõululauale. Või puuduse puhul jõululaual öeldi: lehmade silmad joosta kogu suve vett, et temast (= lehmavõist) lugu ei peetud[9].
Surnukultuses nõuavad oad enestele tähtsa osa. Juba muistsed romaani rahvad tarvitasid neid, aga germaanlasedki sõid pärast ristiusku peiedel, ka suurel reedel. Kärntenis ustakse,
- ↑ EVR 34, 95 (18).
- ↑ E 68615.
- ↑ E 65536 (1).
- ↑ E 67302.
- ↑ E 72188.
- ↑ E 65201 (4).
- ↑ E 67215.
- ↑ E 72169.
- ↑ E 64549 (22) < Lüganuse.
