taevas seda leiba 10-(100-)võrra tagasi tasub. Lihula pool arvati, et sellele, kes jõululaupäeval majasse tulnud kerjajale midagi ei anna, tuleb häda ja viletsus võõraks[1].
Kuna meil jõulus santidele leiba kiriku juurde kaasa viidi, võtavad setud kiriku juurde hulga toitu kaasa, ka eneste jaoks. Toiduga lähevad nad kääpale ja söövad seal, ühtlasi neid toite kääpale jättes, oletades, et surnud omaksed tulevad ja sealt söövad; teised jagavad toite vaestele. Surnuaial viibivad sel puhul ka vaimulikud, kes tasu eest laulavad ja palvetavad[2].
Esialgu olid road jõululaual vähem kodakondsetele kui võõrastele määratud. Need võõrad ei kuulunud naabrusest ega mujalt tulnud sugulaste ega tuttavate hulka, vaid tulid hoopis teisest maailmast — Manalast. Esivanemad ootasid ju jõuluks koju majast surnud kodakondseid; teisal sellest pikemalt. Neid tuli vastu võtta kalliste külalistena, neile pakkuda kõige paremat, mida majas leidus; vastasel korral, kui neile küllalt toitu ega head puhkepaika ei antud, võisid nad seda kätte maksta, majarahvale kaela saates häda, haigusi, isegi surma. Siin põhjus, miks jõuluöösi laud ägas toitude all ja õllekann kuningana leidus roogade keskel.
Saaremaal küpsetati öösistele võõrastele eriline leib[3]. Peremees pani leiva lauale, niisama natuke õlut ja viina ning kutsus surnud lauda[4]; teisal palutud nende eest[5]. Vändras peeti tõnnivakk laual; sellesse pandi jõulurooga[6]. Setumaal jõuluöösi surnutele toitu lauale ei jäetud, küll aga paastu algusel pärast pererahva õhtusööki[7].
Uuem aeg hakkas unustama surnud kodakondsete kodukäimise jõuluöösi; majalised ise rühkisid ikka natukese aja pärast toitude kallale. Kohati kaeti laud kambris, kuna majalised toas õlgedel, heintel öö mööda saatsid. Kreutzwald mainib uuema aja seletust jõululaua katmiseks: toidud öösi juhtumisi saabuvale võõrale, kuid tunnistab toite tõepoolest ometi hingede söögiks[8]. Pärnu-Jaagupis annetatud mõnes kohas koduhaldjatele toitu ja õlut[9].
- ↑ E 65459 (7).
- ↑ E 70176.
- ↑ E XV 6.
- ↑ Wiedemann, ÄILE 247.
- ↑ E 67280.
- ↑ EKS 8° 1, 578 (1).
- ↑ E 8° 6, 58.
- ↑ VhGEG II 3, 44.
- ↑ E 67122.
