Õlut.
Ei ole jõulu, kui ei ole jõuluõlut![1] öeldi vanemal ajal tihti ja samasuguseid mõtteid avaldavad mitmed meiegi päevil. Ainult koguni kehvad peavad leppima „vesiste“ jõuludega, kuna muud hangivad enestele linnastest jõulurõõmu, mis peab ulatuma kui mitte ikka kolmekuningapäevani, siis ometi uusaasta päevani. Jõuluõlut on juba meie esiisad joonud, kuidas me võiksime ilma selleta läbi saada! arvab mõni õllevalmistaja.
Pruulitakse taludes muulgi ajal õlut, näiteks lihavõtteks, nelipühiks, jaanipäevaks, pidudeks, talguteks jne., aga neiks päeviks pruulimine ei ole ammugi nii laialdane kui jõuluks pruulimine. Jõuluõlut viib kõigilt muilt võidu.
Õlut ja osalt ka mõdu on jõulus ikka olnud põhjamaa rahvaste jook, aga mitte ainult isikute jook, vaid ühtlasi ka kahi. Eestist puudub sellekohaseid vanaaegseid selgemaid teateid, aga et jõulukombed eestlastel on üldjoontes ühised põhjamaa rahvastega, tuleb oletada, et muistsed eestlasedki jõulus õllele kahjana andnud suure tähtsuse ja seda tarvitanud rohkesti ohvritel.
Õlletegemine algas vanasti ikka toomapäeva paiku. Saaremaal esines eriti tähtsa toiminguna humalate keetmine. Keetmise ajaks tulematerjali korjati kogu aasta, nimelt katkiläinud rattaosasid; nendega köeti humalapada. Oletati, et nagu ratas keerleb telje ümber, nii paneb ratta osadega keedetud õlut peagi keerlema[2]. Põltsamaal keedeti humalaid pajas ja pada keerati kolm korda ringi, et joojalgi pea samuti ringi käiks. „Linnastest tehti paks kört ja pandi kolm tulist kivi ja palav vesi peale. Nii lasti umbes kaks tundi seista. Siis pandi ta riista,
