— 13 —
tuleb ja murrab Widewiku teise härja ära, kes oma pead metsa läinud ja keda nüüd keegi ei kaitsenud.
Kui warane Koit hommiku magamast ülesse tõuseb, ärkab Widewik wiimaks oma armu õnnest. Hundi kurjategu nähes hakkab ta ärdaste kaebama ja kurtma. Tema ahastus tungib ülesse Wanaisa kõrwa, kes warsti maha tuleb kurjategu karistama. Hundi kohta mõistab ta kohut, et hunt sest saadik oma hõeluse pärast alati inimeste tagakiusamist peab kartma ja alati tema elu kallale kiputama. Widewikule aga ütleb ta: „Et kuu sind oma ilu imetlema meelitanud ja sulle kosja tulnud, annan ma sulle su süü andeks. Kui sa teda niisama südamest armastad, siis ei taha ma teid keelda, waid jäädawalt kokku kihlata. Selle eest nõuan ma siiski sinult, Widewik, et sa wirgaste selle peale waatad, kas kuu õigel ajal oma teele läheb maailma walgustama ja teist korda enam pilkane pimedus maad ei kata, kus kurjadel hea teha, mida tahawad. Walitsege öö üle ja pidage muret selle eest, et tema hõlmas õnnis rahu wiibib.“
Selle peale kutsub Wanataat Koidu ja Hämariku enese ette ja ütleb neile: „Teie
