— 12 —
äärde ja sealt paistab talle ta kuju nii armsalt, õrnalt ja hellalt tagasi, et ta seda küllalt ei wõi waadata ega imestada. Ta unustab härjad ära, kes ammu juba janu kustutanud, ja silmab üksi silmi oma hõbedast kuju. Kuu aga, kelle särawad jooned imelist neiu kuju wee pinnal maaliwad, näeb Widewikku ja sedamaid süttib kange armastuse tuli ta südamesse loitma. Ta heidab ennast salamahti taewast wete põhja, kus ta nüüd nii kaunile kujule suud annab. Ja kui neiu sügawas mõttes ennast wee äärde kummardab ja oma jänu jõe weega kustutab, siis puutuwad kuu huuled Widewiku oma huultegi wasta.
Widewikule jõe põhjast salasõnadega oma armastust awaldades ja tema mustadesse silmadesse waadates unustab kuu kõik oma tööd ja tallitused ära. Walgus kaub ja pilkane pimedus astub asemelle. Aga ei seda aimanud kuu ega Widewik. Nende silmad näewad üksnes armu ilu ja elu; muile on nad otsegu pimedad. Küll hüüab ööpikk waljuste lepikust: öö pikk, öö pikk, laisk tüdruk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk, kiriküüt, waole waole, too piits, too piits, säh, säh, säh!“ aga Widewik ei kuule ega näe midagi. Halliwati mees hunt
