— 15 —
Aga waata, Koit ja Hämarik ei wõta Wanataadi lahket lubamist wasta. Otsegu ühest suust wastawad mõlemad: „Isa, ära riku meie rõõmu mitte. Meie oleme sellega rahul, mis me oleme; meie tahame igaweste peiuks ja mõrsjaks jääda. Ses põlwes oleme oma kõige suuremat ja ülemat õnne leidnud, mis ikka uueks ja ikka nooreks jääb. Tahad sa meie tööd ja waewa tasuda, siis on kõige parem palk, kui meile meie praegust põlwe kingid!“
„Teile sündigu, mida soowite!“ ütleb Wanataat lastele ja ruttab oma auujärjele tagasi. Koit ja Hämarik on aga praegugi õnnelik peig ja mõrsja, kes seda rohkemat rõõmu tunnewad, mida pikema aja pärast kokku saawad ja üksteisele kätt ja suud annawad[1].
Linnutee.
Warsti pärast maailma loomist lõi Wanataat ühe kena neiu, kelle hoole alla
- ↑ Ütlemata kauni „Koidu ja Hämariku“ loo on omal ajal Dr. Fählmann juba üles kirjutanud. Eelseisaw jutt läheb ometi Fählmanni jutust lahku. Fählmanni jutu leiab lugija „Fählmanni kirjadest.“
