— 16 —
tema kõik taewaalused linnud andis. See nägus Wanataadi tütar Lindu juhatas kõigile rändajatele teed, kes kewade tuliwad ja sügise läksiwad ja näitas igale ühele tema asumise paika kätte. Nagu ema laste eest, nii muretses tema õrn ja hell süda oma lindude eest ja aitas neid, kus iganes wõis. Otsegu õis hommikusel päewapaistel tuhande kaste piisa sees naeratades särab, nii säras ja õitses Lindu oma emalikkuis töödes ja tallitustes.
Ei ole ime, kui pea kõikide silmad kauni tütarlapse peale hakkawad waatama ja teda armastama. Igaüks soowib hoolikat neitsit eneselle abikaasaks. Hulga kaupa käiwad peiud neiut kosimas. Toredal tõllal ja kuuel kõrwil tuleb põhjatäht neitsile kosja ja toob kümned kingitused kaasa. Aga neiu põlgab põhjatähe ära, sest et Põhjatäht ikka ühe paiga peal pidada seisma. Hõbedasel tõllal ja kümnel kõrwil sõidab kuu neiu õue ja kannab temale kahekümned kingitused kätte. Aga kuulgi ei ole paremat õnne. Lindu põlgab kuugi ära. Kuu muuta ennast liig sagedaste ja käia alati ühte rada; sellepärast ei kõlbada kuu temale mitte.
