— 19 —
rõõmustada, ega tule tall meelde rändajatele wõerale maale teed juhatada. Ei tall tule meelde neid sööta ega neile abi anda. Nad eksiwad, lendawad ühest kohast teise, ei tea, kuhu minna ega mida teha.
Neiu raske kurwastus ja lindude wiletsus tungib wiimaks Wanaisa südamesse. Tema tahab mõlemille abi saata, tahab neiut trööstida ja lindudelle teed juhatada. Tema annab oma tuultele käsu, et need tema tütre maailma waewast ära kannaksiwad. Kui nüüd Lindu aasal kibedaste kaebab ja nutab, wajuwad tuuled tasakeste maa peale tema juurde, tõstawad nii ettewaatlikult ülesse, et neiu seda sugugi ei märka ja wiiwad ülesse taewasse, kus nad teda sinisele wõlwile maha panewad. Neiu pikk pruudi loor ulatab ühest taewa serwast teisi ja katab teda surelikkude silma eest.
Seal taewa telgil wiibib Lindu praegugi. Kes taewas linnuteed waatab, see silmab neiut ja tema walget pruudi loori. Seal on ta praegugi weel lindudele teejuhatajaks, et need oma määratut teed oskaksiwad käia. Seal ülewal taewatelgil on tall kaugel põhjamaal teine pool taewa telki wirmalisi näha ja neile taewa serwal teretuseks
