— 18 —
neid põhjatäht, kuu ja päike pealt ja kaetsewad wirmaliste õnne.
Kaua ei luba kasin aeg wirmalisi pruudi majas wiibida. Pea peawad nad põhjamaale tagasi minema. Enne minekut tõutawad nad üürikese aja pärast jälle pruudi juurde tulla, pulmad ära pidada ja neiut põhjamaale oma koju wiia. Seni kässiwad nad neiut enesele pruudiehteid muretseda ja kõiki pulmade wasta walmistada.
Lindu walmistab ja ruttab, ehib ja ootab. Aga päew weereb päewa järele, ilma et wirmalised oleksiwad tulnud kallimat ära wiima ja pulmi pidama. Talwe jõuab mööda ja kewadised soojad päewad kaunistawad maad uue iluga. Kewade kulub ja annab suile maad. Ikka weel ootab Lindu ilma asjata wirmalisi. Ei ole neist kõppu ega kõbinat kuulda.
Suures südame walus kurdab Lindu ööd, kurdab Lindu päewad. Pruudi ehtes, walges looris, pärg peas, istub ta jõe aasadel ja tema tuhandetest pisaratest nirisewad ojakesed jõkke. Rängas ahastuses ei mõtle ta enam muu kui peiu peale. Ei ta pane linnukesi tähele, kes ilma kartmata tema pea ja õlade peale kargawad ja oma armsate lugudega tema meelt katsuwad
