— 22 —
„Sündigu su tahtmine. Pista mu silm peast. Kuid selle eest pead mind söötma!“
Wale lubab ja pistab Tõe silma peast wälja. Ja selle peale sööb Tõsi Wale kotist kõhu täis ja nad lähewad edasi. Aga ei kurjategijat wõi uskuda: teine söömaaeg jõuab kätte, Wale sööb, ei anna Tõele ometi maikugi. Tõsi palub uueste toitu. Wale aga wastab: „Lased sa mind oma teise silma ka peast wälja pista, siis saad; muidu wõid oodata.“ Seda üteldes seub Wale koti kinni, ilma et Tõele raasukestki annaks.
Nad sammuwad söömawahe edasi, sammuwad teise, sammuwad kolmandama. Nälg piinab uueste hirmsal kombel waest ühe silmaga wenda. Mis nüüd teha? Eks hea nõuu kallis? Wiimaks teeb Tõsi selle otsuse, et parem elada kui surra ja ja laseb Wale oma teise silma peast wälja pista. Selle eest tõutab Wale pimeda Tõe eestwedajaks heita.
Wale weab Tõtt päewa, weab teise, aga amet igaw, ajab tema himu ära. Korraga näeb Wale eemal kiriku. Sedamaid kelmil nõuu peetud. Sinna wiib ta Tõe, laseb lahti ja ütleb: „Nüüd oleme linnas. Mina ei wõi sind kauem eest
