— 23 —
wedada. Jää sina siia minust maha. Siin majad lähedal, siin kerjad inimeste käest kergeste nii palju kui tarwitad.“ Seda üteldes jätab Wale Tõe maha ja lähäb oma teed.
Tõsi soiub suures hädas: „Oh ma waeneke, mis nüüd teen! Ei näe enam jalgade ettegi ega tea, kuhu minna. Ei siin inimeste kõppu ega kõbinat. Pole enam silmi ja nüüd pean ometi surema!“ Nuttes ja kaebates langeb ta kiriku trepi peale maha ja ootab surma.
Natuke aega lähäb mööda. Korraga lendawad kolm kaarnat walju käraga kiriku katuselle. Tõsi jääb kuulama. Selgeste kostab ta kõrwu, kudas üks ütleb: „Küll ma tean, mis ma teen!“
„Tea küll, mida tead,“ kostab teine, „aga seda sa ei tea, mida mina tean.“
„See pole midagi,“ räägib kolmas wahele, „seda ei tea kumbki, mida mina tean.“
„Mida sa siis tead?“ küsiwad teised. „Eks räägi meile ka!“
Kolmas ei taha kõnelda. Kangeste ajawad teised peale ja tõutawad temale ka kõik rääkida, mida nemad teawad. Ei aita, kolmas peab järele andma.
