— 28 —
wuhinat. Kolm kaarnat lendawad jällegi kiriku katuse peale.
„Nüüd tõuseb mu õnnetäht,“ mõtleb Wale ja kuulatab. Ja waata, linnud alustawadki juttu.
„Ei te seda tea, mida mina tean,“ ütleb üks kaarnate hulgast.
„Mida siis tead?“ küsib teine. „Et räägi meile ka!“
„Ära räägi,“ kostab kolmas, „ehk on keegi jälle siin lähedal, nagu wiimati. Kuuleb meie juttu, saab saladused kätte. Eks te pole näinud, mis mees nüüd wiimne kuulaja.“
„Waatame parem järele, kas kedagi pole kuulamas,“ kostab teine wasta.
Lähemad waatama, leiawad Wale. Oh sa aeg, mis nüüd! Kaarnad kangeste tigedad, wõtawad waese Wale kinni ja annawad mehise naha täie. Häda waewaga peaseb Wale wiimaks nende käest. Ta jääbki pimedaks ja rändab praegugi pimedast peast rahwa seas siia ja sinna. Otsib peawarju ja saab mõne korra, aga kus ära tuntakse, seal saadetakse warsti jälle minema.
